Õnnetu võib olla iga inimene, kuid õnnelik on kunstnik, kelle südant käristab igatsus!

Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas"

Just niimoodi tahaks tunda. Seda igatsust, mis paneb haarama pliiatsit või pintslit. Ja siis joonistada ja joonistada ja joonistada ja unustada kõik muu... Unustada tänane päev, unustada eilne... Unustada... Aga... Keerutan pliiatsit tunde käes ja... Paberile ei saa midagi.

Päris hirmutav on mõelda, et istud siin laua taga ja tead, et keegi võib sind jälgida. Tõenäoliselt jälgibki. Ei, ma ei kujuta seda ette. Tean. Vastasmaja luulepervert. Eile, kui töölt tulin siis vahtis ka... Nina vastu aknaklaasi surutud.

Pean endale paksemad kardinad muretsema ja mõnda teist tänavat mööda koju tulema.

Tunnen, kuidas haigus tulema hakkab. Külm on siin endiselt, kuigi teised ütlevad, et täna on juba normaalne. Mina värisen. Varbad külmetavad, hea meelega võtaks pitsi viina, paneks villased sokid jalga ja poeks sooja ahju kõrvale.
***

Mõnikord pakitakse su hing nii lahti, et raske on seda tagasi kokku saada. Ja nii käidki... lahti pakitud hingega. Kõnnid mööda poolpimedat tänavat ja lased pisaratel voolata. Inimesed vaatavad. Mõni jääb kohkudes seisma. Sul on piinlik ja samas täiesti ükskõik. Sa ei suuda neid pisaraid peatada. Vähemalt sel õhtul mitte.