Sõitsin reedel bussiga Tartust punkti B ning minu ees istus üks vanapaar. Tundus, et nad tulid Tartust tohtri juurest. Rääkisid pisut tervisest, kommenteerisid juba saadud ja veel saamata ravi, kuid suurema osa ajast istusid nad vaikides. Kodukoha lähenedes hakkasid poeskäigust rääkima. Ühel hetkel lausus härra kavala häälega: "Osta siis jäätist ka." Ning seepeale kostis proua: "Mul on tähtsamaidki asju teha!" Ma ei näinud selle härra nägu, aga ma tunnetasin ta kurbust, kui ta vaikselt ning nukralt lausus: "See on ju kõigest jäätis..."

Suvikõrvitsakotletid

Suvest on märkamatult sügis saanud. Päikeselised ja soojad suveilmad on asendunud vihmaste ja jahedate päevadega. Hinges valitseb tühjus... Sügis. Suvi sai ootamatu lõpu.

Sellisel kurval ja vihmasel augustipäeval on hea, kui keegi tuleb ja kuulab. Ja külalisele tahaks ka kurval päeval midagi head ja maitsvat pakkuda. Neid suvikõrvitsakotlette olin ise just eelmisel päeval külas olles maitsta saanud ning kuna need olid uskumatult head, siis neid oma külalisele valmistasin ning pakkusingi. Kuulda sain vaid kiidusõnu.

Suvikõrvitsakotletid

400-500 grammine noor suvikõrvits

1 tl meresoola

1 sibul

4 sl hakitud tilli ja peterselli

3 sl nisujahu

2 muna

soola ja musta pipart

2,5 dl õli

Riivi suvikõrvits jämeda riiviga. Tõsta sõelale, sega 1 tl soolaga. Lase 15-20 minutit kausi kohal nõrguda. Pigista seejärel suvikõrvits käte vahel kuivemaks ning tõsta kaussi. Haki sibul peeneks. Lisa koos hakitud peterselli ja tilliga suvikõrvitsale. Klopi munad lahti, sega ka need koos nisujahuga suvikõrvitsaga. Maitsesta segu soola ja pipraga. Kuumuta pannil õli. Tõsta korraga pannile 4-5 supilusikatäit suvikõrvitsasegu. Prae paar minutit. Keera ümber ja prae veel natuke. Kotletid peaksid jääma pealt kuldsed ja seest küpsed. Tõsta küpsetuspaberile liigsest rasvast nõrguma. Serveeri suvikõrvitsakotlette küüslaugujogurtiga. Kuumalt parimad!

Allikas: Siit nurgast ja sealt nurgast

Squashkaker

Nüüd sai see siis tehtud. Otsus, mille ma oleksin pidanud juba ammu tegema, aga ma ei suutnud. Kahju oli, raske. Ka siis, kui istusin kinnisvarabüroos ja hoidsin käes pastakat, et uuele üürilepingule alla kirjutada... Tegin ma õigesti? Võibolla ma reageerin üle ja ma peaks oma "toredale" naabrimehele VEEL ÜHE võimaluse andma...? Kirjutasin alla. Koju kõndides tundsin end reeturina... Ma jätan maha Supilinna. Armsa ja väikse puust linna, mis oli mu koduks pea 7 aastat. Imelik tunne oli... Minna... Ja nüüd siit aknast välja vaadata... Mingi imelik igatsus.. Ärevus? Valu? Midagi tuttavat.. Déjà vu... Esimesel õhtul tuli millegipärast Oslo meelde. See hetk, kui me Birgittaga neid tuletäpikesi vaatasime. Või siis see, kui ma pimedas rannas mingit kauguses paistvat saart imetlesin. Või see film... Peaks selle koha uuesti üle vaatama. Film, mis meenutab teda. Tallinn? Tallinn... Ometi Tartu. Aga Väikse Puust Linna katusekambri tüdrukust sai paneelmaja tüdruk. Katusealune tegelikult siingi. Suurlinnatuled, suitsevad korstnad, vikerkaarevärviline majade rida... Ja see meeletu, meeletu igatsus...

Sügis...

Mõnikord oskavad inimesed üllatada. Positiivselt ja omamoodi armsalt. Ja eriti tore on see siis, kui seda teevad sinu jaoks peaaegu et võõrad inimesed ja eriti siis, kui viimasel ajal oled just pigem negatiivsete üllatuste osaliseks saanud.
Reede hommikuti ootab minuga samas peatuses bussi üks vanahärra. Ma ei julge pakkuda tema vanust, ma ei tea ta nime. Selline soliidne, pruuni bareti ja sõbraliku olemisega. Ta on seal olnud igal reedel, iga ilmaga. Kohtusime tänagi. Täna sammus ta otse minu juurde, naeratas ja küsis midagi... Sirutas siis käe välja ning lausus sõbralikult naeratades: "Ma kingin need sulle." ning poetas mulle pihku neli läikivat kastanimuna...

Kõndisin pühapäevasel Rüütli tänaval. Inimesi oli igasuguseid. Rõõmsaid ja kurbi. Kohalikke ja võõraid. Inimesi, kes vaatamata pühapäevale kiirustasid. Inimesi, kes lasid septembrikuu päikesel oma nina soojendada. Lihtsaid inimesi. Erilisi inimesi. Ühel pingil istus Hüva. Rüüpas õlut, tegi suitsu, kommenteeris hulkuvat kiisut... Nautis elu. Nii vähemalt tundus. Hüva kõrval istus pisut joogine noormees, kes ühel hetkel justkui ärkas ja küsis siis: "Ütle, kes olid sa enne seda, kui sinust sai see, kes sa oled praegu...?" Ma ei jäänud kuulama Hüva vastust. Astusin vaikselt edasi ning mõtlesin, et kes olin mina enne seda, kui minust sai see, kes ma olen praegu...

Üks järjekordne etapp minu elus on läbi saanud. Suht emotsioonitult tegelikult. Kahju. Pigem on selline tühi tunne. Tühjus. Ükskõiksus. Võiks tunda mingit ülevoolavat ja hulluksajavat rõõmu, aga ei tunne. Kõik see oleks sobinud eelmisesse aastasse.

Aga tehtud see sai...

Ikka on ju nii, et mõtled, et küll jõuab. Jõuab külla. Jõuab rääkida. Jõuab näha. Öelda asju, mis on varem ütlemata jäänud, aga mida tahaks ja võibolla oleks ka vaja öelda... Küll jõuab... Aega on... Ja siis ühel päeval on see inimene läinud. Igaveseks.

Elu on laul, on habras ta viis,
heliseb hetk... ja katkeb siis...

Kas ma olen ainuke inimene, kelles see alanud jõulutrall pigem masendust ja kurbust tekitab?
Usku jõuluvanasse ei ole mul juba ammu. Jõuluimesse ja jõulusoovidesse küll. Nende täitumisse.
Kõndisin linnas ja ühel hetkel astus mu kõrval jõuluvana. Ta vaatas minu poole, lehvitas sõbralikult ning hüüdis: "Tsau!" Küsis, et kuidas mul läheb. Küllap ta nägi kurbust mu silmades. Ta pani oma käe mulle õlale ja ütles, et usu, hullemaks enam minna ei saa. Et nüüd on kõik hästi ja läheb paremaks.

Õnnetu võib olla iga inimene, kuid õnnelik on kunstnik, kelle südant käristab igatsus!

Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas"

Just niimoodi tahaks tunda. Seda igatsust, mis paneb haarama pliiatsit või pintslit. Ja siis joonistada ja joonistada ja joonistada ja unustada kõik muu... Unustada tänane päev, unustada eilne... Unustada... Aga... Keerutan pliiatsit tunde käes ja... Paberile ei saa midagi.

Päris hirmutav on mõelda, et istud siin laua taga ja tead, et keegi võib sind jälgida. Tõenäoliselt jälgibki. Ei, ma ei kujuta seda ette. Tean. Vastasmaja luulepervert. Eile, kui töölt tulin siis vahtis ka... Nina vastu aknaklaasi surutud.

Pean endale paksemad kardinad muretsema ja mõnda teist tänavat mööda koju tulema.

Tunnen, kuidas haigus tulema hakkab. Külm on siin endiselt, kuigi teised ütlevad, et täna on juba normaalne. Mina värisen. Varbad külmetavad, hea meelega võtaks pitsi viina, paneks villased sokid jalga ja poeks sooja ahju kõrvale.
***

Mõnikord pakitakse su hing nii lahti, et raske on seda tagasi kokku saada. Ja nii käidki... lahti pakitud hingega. Kõnnid mööda poolpimedat tänavat ja lased pisaratel voolata. Inimesed vaatavad. Mõni jääb kohkudes seisma. Sul on piinlik ja samas täiesti ükskõik. Sa ei suuda neid pisaraid peatada. Vähemalt sel õhtul mitte.

13 ja reede

Vot selliseid toredaid asju võib vanadest lõngakottidest leida. Aasta siis oli 87. Reede. 13. Hind 3 kop.

Sügis...

... õues ja hinges. Tuul kolistab katuseid mööda ja vihm peksab vastu akent. Ja kui sellistel öödel und ei tule, siis on paras aeg vardad välja võtta ja midagi pehmet ja sooja kududa. Ja Vikerraadiost öiseid kordussaateid kuulata :)

Aga tegelikult mulle sügis meeldib. Väga.

Pannkoogihõnguline kesknädal

Mõnikord on nii vähe vaja, et niru olemine mõnusamaks muutuks. Ontlikud vanahärrad raamatupoe diivanil raamatuid sirvimas ning maailmaasju arutamas. Pannkoogid ja vaarika-sõstramoos. Külm piim ja soe tuba. Hea muusika taustaks.

Ja siis on nii vähe vaja, et see mõnus olemine uuesti niruks muutuks...

Sel aastal tuleb kevad teisiti...

Tead sa seda tunnet, kui avad akna ja tuppa tuleb mõnusat ja värsket kevadist lõhna? Kui tunned rõõmu esimesest õitsevast paiselehest või esimesest rohelisest rohuliblest? Või rõõmsalt sädistavatest lindudest? Kui kõik on nii ilus, et hingel on peaaegu valus? Kui tahaks naerda ja nutta ja hõisata... Kui oled õnnelik ja armunud... Armunud Elusse. Kui tahaks põgeneda linnast ja kevadele vastu joosta ja nautida loodust. Tunda rõõmu sulavast lumest ja lompidest, hoolimata sellest, et saapad on vanad ja lasevad läbi ja varbad on märjad... Hüüda igale saabuvale kevadlinnule: "Tere!"...
Tead sa seda tunnet?

Sel aastal tuleb kevad teisiti.