Kõndisin pühapäevasel Rüütli tänaval. Inimesi oli igasuguseid. Rõõmsaid ja kurbi. Kohalikke ja võõraid. Inimesi, kes vaatamata pühapäevale kiirustasid. Inimesi, kes lasid septembrikuu päikesel oma nina soojendada. Lihtsaid inimesi. Erilisi inimesi. Ühel pingil istus Hüva. Rüüpas õlut, tegi suitsu, kommenteeris hulkuvat kiisut... Nautis elu. Nii vähemalt tundus. Hüva kõrval istus pisut joogine noormees, kes ühel hetkel justkui ärkas ja küsis siis: "Ütle, kes olid sa enne seda, kui sinust sai see, kes sa oled praegu...?" Ma ei jäänud kuulama Hüva vastust. Astusin vaikselt edasi ning mõtlesin, et kes olin mina enne seda, kui minust sai see, kes ma olen praegu...