Nüüd sai see siis tehtud. Otsus, mille ma oleksin pidanud juba ammu tegema, aga ma ei suutnud. Kahju oli, raske. Ka siis, kui istusin kinnisvarabüroos ja hoidsin käes pastakat, et uuele üürilepingule alla kirjutada... Tegin ma õigesti? Võibolla ma reageerin üle ja ma peaks oma "toredale" naabrimehele VEEL ÜHE võimaluse andma...? Kirjutasin alla. Koju kõndides tundsin end reeturina... Ma jätan maha Supilinna. Armsa ja väikse puust linna, mis oli mu koduks pea 7 aastat. Imelik tunne oli... Minna... Ja nüüd siit aknast välja vaadata... Mingi imelik igatsus.. Ärevus? Valu? Midagi tuttavat.. Déjà vu... Esimesel õhtul tuli millegipärast Oslo meelde. See hetk, kui me Birgittaga neid tuletäpikesi vaatasime. Või siis see, kui ma pimedas rannas mingit kauguses paistvat saart imetlesin. Või see film... Peaks selle koha uuesti üle vaatama. Film, mis meenutab teda. Tallinn? Tallinn... Ometi Tartu. Aga Väikse Puust Linna katusekambri tüdrukust sai paneelmaja tüdruk. Katusealune tegelikult siingi. Suurlinnatuled, suitsevad korstnad, vikerkaarevärviline majade rida... Ja see meeletu, meeletu igatsus...