30 september, 2011

Mõnikord oskavad inimesed üllatada. Positiivselt ja omamoodi armsalt. Ja eriti tore on see siis, kui seda teevad sinu jaoks peaaegu et võõrad inimesed ja eriti siis, kui viimasel ajal oled just pigem negatiivsete üllatuste osaliseks saanud.
Reede hommikuti ootab minuga samas peatuses bussi üks vanahärra. Ma ei julge pakkuda tema vanust, ma ei tea ta nime. Selline soliidne, pruuni bareti ja sõbraliku olemisega. Ta on seal olnud igal reedel, iga ilmaga. Kohtusime tänagi. Täna sammus ta otse minu juurde, naeratas ja küsis midagi... Sirutas siis käe välja ning lausus sõbralikult naeratades: "Ma kingin need sulle." ning poetas mulle pihku neli läikivat kastanimuna...

2 kommentaari:

  1. Nii armas! Sellised juhtumised lähevad otse südamesse alati :)

    VastaKustuta
  2. Just :) Kuidagi eriti soe tunne oli :)

    VastaKustuta