Sõitsin reedel bussiga Tartust punkti B ning minu ees istus üks vanapaar. Tundus, et nad tulid Tartust tohtri juurest. Rääkisid pisut tervisest, kommenteerisid juba saadud ja veel saamata ravi, kuid suurema osa ajast istusid nad vaikides. Kodukoha lähenedes hakkasid poeskäigust rääkima. Ühel hetkel lausus härra kavala häälega: "Osta siis jäätist ka." Ning seepeale kostis proua: "Mul on tähtsamaidki asju teha!" Ma ei näinud selle härra nägu, aga ma tunnetasin ta kurbust, kui ta vaikselt ning nukralt lausus: "See on ju kõigest jäätis..."